Tartu Kõrgem Kunstikool / Väljapanek "Lahtiste uste päev"
Galeriis Noorus
märts 2016

Foto Silver Marge

Galerii Noorus sisevaade

Tartu Kõrgem Kunstikool / Väljapanek "Lahtiste uste päev"
Galeriis Noorus
märts 2016

Foto Silver Marge

Galerii Noorus

Tartu Kõrgem Kunstikool / Väljapanek "Lahtiste uste päev"
Galeriis Noorus
märts 2016

Foto Silver Marge

Maalingute osakond

Tartu Kõrgem Kunstikool / Väljapanek "Lahtiste uste päev"
Galeriis Noorus
märts 2016

Foto Silver Marge

Nahadisaini osakond

Tartu Kõrgem Kunstikool / Väljapanek "Lahtiste uste päev"
Galeriis Noorus
märts 2016

Foto Silver Marge

Fotograafia osakond

Tartu Kõrgem Kunstikool / Väljapanek "Lahtiste uste päev"
Galeriis Noorus
märts 2016

Foto Silver Marge

Tekstiiliosakond

Tartu Kõrgem Kunstikool / Väljapanek "Lahtiste uste päev"
Galeriis Noorus
märts 2016

Skulptuuriosakond

Tartu Kõrgem Kunstikool / Väljapanek "Lahtiste uste päev"
Galeriis Noorus
märts 2016

Mööbliosakond

Tartu Kõrgem Kunstikool / Väljapanek "Lahtiste uste päev"
Galeriis Noorus
märts 2016

Meedia- ja reklaamikunsti osakond

Loe rohkem

Sirp: Taas üks väärt kunstikogu

 

Reigo Kuivjõgi on heas mõttes koolipapalik: kunstikogumisega aitab ta noored anded meistrite kõrvale parnassile.

HENNO VÄRI

Reigo Kuivjõe kunstikogu näitus „Ma ei tea mis“ Tartu kõrgema kunstikooli galeriis Noorus kuni 21. X, kuraator Holger Rajavee.

Viimastel aastatel on meie kunstikogude põhjal tehtud õige mitu näitust. Nojah, Mart Lepp ja Matti Milius alustasid oma kunstikogu näitamisega juba ammu, aga kas või viieteistkümne aasta eest ei teadnud üldsus eriti midagi ei Enn Kunilast, Margus Punabist, Reigo Kuivjõest ega paljudest teistest.

Nüüdseks aga on Kunila, Punab ja Kuivjõgi teinud oma kogu põhjal vähemalt ühe põhjaliku ülevaatenäituse, mille juurde käib ka kataloog. Pead ma selle eest ei anna, kuid Kunila-laadseid kunstiklassika kogujaid oli juba iseseisvuse taastamise järgsel ajal päris mitmeid. Kui paljud neist on nüüdseks pankrotis, on iseasi. Seda hinnalisemad on nüüdiskunsti kogujad Margus Punab ja Reigo Kuivjõgi. Kindlasti pole nad selles vallas ainsad, kuid omaette näituseni pole teised jõudnud. Arvatavasti annab see tunnistust galeriis valitsevast avatud õhkkonnast, et mõlemad on oma kogust esimese suurema näituse teinud Tartu kõrgema kunstikooli galeriis Noorus. Tõsi, Punab kordas oma näitust Kadriorus Mikkeli muuseumis.

Nii mõnegi kunstikogu puhul olen õlgu kehitanud: nojah, aga siis. Seekord aga pole pisematki põhjust üleolevalt muiata või veel kuidagi selles laadis reageerida. Seda kinnitab kas või autorite valik. Mulle meeldib, et autorid on siinsed ehk nende seas pole USAs, Belgias, Rootsis või kus veel tegutsevaid kunstnikke. Järgnevas loetelus on kaheldamatut taset, silma jääb aga ka Reigo Kuivjõe heas mõttes koolipapalikkus: ta aitab noored anded meistrite kõrvale parnassile. Niisiis vaadata on Kaljo Põllu, Jüri Arraku, Malle Leisi, Jaan Toomiku, Kiwa, Mihkel Maripuu, Marko Mäetamme, Tarrvi Laamanni, Albert Gulgi, Peeter Alliku, Robin Nõgisto, Maarit Murka, Alar Tuule, Enn Tegova, Kaido Ole, Enn Põldroosi, Ilmar Kruusamäe, Raul Meele, Leonhard Lapini, Andrus Joonase, Andres Sütevaka, Alo Valge, Mari Prekupi, Heiki Kähri, Maria Sidljarevitši, Toomas Kuusingu, Heiki Leisi, Mirjam Hinni kunst. Kinnitan, et ka vähem tuntud autorite teosed on tasemel, mida pole üldsegi põhjust häbeneda. Enamik töid on valminud küll sel aastasajal, kuid on ka hoopis varasemaid, näiteks Kaljo Põllu „Kompositsioon nr 11“ 1966. aastast või Jüri Arraku „Koputus aknale“ 1970. aastast. Igal juhul on rõõm kinnitada, et selles kogus on suurte meistrite väärt tööd, mitte põhjakaabe.

 

Kunstikoguja Reigo Kuivjõgi, taustal Alar Tuule maal „Meedik“ (2013) tema kogust.
Heiki Kähr
Tähelepanu väärib ka asjaolu, kust nooremate kunstnike tööd pärinevad. Reigo Kuivjõgi töötab Tartu loomemajanduskeskuse direktorina, mistõttu on üsna loomulik, et ta käib ka samas majas peetaval noore kunsti oksjonil. Ka seekordne näitus kinnitab: sealt saab väärt kunsti.

Üsna sageli üteldakse küll, et kunstikriitika peaks olema filosofeeriv või midagi sellesarnast, et ei tohi piirduda kirjeldamisega. Minu meelest on kunsti kirjeldamine üks raskemaid ning ajaloo vaatepunktist tänuväärsemaid tegevusi, kuna see kajastab nii kunsti kui ka sellest kõnelejat.

Alo Valge „Sein“ (2017). Tehniliselt klassik Ando Keskküla meenutavad värvituubid, kus ühel ilutseb president Ilves, teisel president Kaljulaid. Pigistagem neid rüütellikult!

Robin Nõgisto „Love Folk“ (2013). Pildi värvirõõm, koomiksilaadsus ja detailitihedus meenutavad 1950ndate ja 1960ndate Öyvind Fahlströmi piltidest õhkuvat rõõmu ja kriitilisuse segu. Kas me sellist Maad tahtsimegi?

Andres Sütevaka „Hommikune veranda“ (2004). Isegi suvisest Eestist on Lõuna-Euroopasse igatsemine kuidagi kohane ja andestatav. Seekordse töö juures meenub Adamson-Ericu tarbekunst koos tema nautlemistega Prantsusmaal.

Andrus Joonase „Üks sinine lill“ (1994). Täpselt, nagu Joonas peabki: esmapilgul on pildil küll lill, kuid mitte üks ega sinine; siis aga ilmneb, et üks kolmekümne neljast õiest on siiski …

Ilmar Kruusamäe „Näpunäiteid Tartust I“ (2006). Mitte igast Tartu linnapeast ei saa peaministrit ega presidenti. Isegi kui sõrmkujundid osutavad punasele taevale.

Jüri Arraku „Põgenemine“ (1971). Miskipärast meenub pilt, kuidas ma koos isaga jalutasin 1987. aasta paiku Pirita rannas. Vastu tuli Andres Tolts. Koos vaatasime silmapiiril Vene laeva ning mõtisklesime, kas tegu on sõja- või tsiviillaevaga. Kaua me igatahes seal polnud, vaid põgenesime – ikka ise suunda.

Malle Leisi „Kompositsioon kaarega I“ (1973/1983). Malle Leis teadis juba vist sünnist saati, et Eestimaalt võib leida kõik ilusa, mis on üldse mõeldav.

Kaljo Põllu „Kompositsioon nr 11“ (1966). Mitmed Põllu tööd kommenteerivad teaduse ajalugu. Nii ka seekord: looduse kumerused ja hargnemised on hüpanud arhitektuuriliseks kaareks, mille tagant paistavad selged Gaussi kõverad.

Enn Põldroosi „Sõrm Suus“ (1994). Põldroosi vaimutsemised on lõputud. Need on nii keelelis-mõistelised (näiteks SS), kuid ka visuaal-mõistelised (naise sõrm naise suusT).

Kiwa „Carmenscratch“ (2014). Kujutatud malemodell näib mantrana lausuvat: „Ära vaata mind lähedalt“.

Peeter Alliku „Pehmed väärtused“ (2002). Tõlgendaksin seda kui kunstnikule omases pisut iroonilises võtmes lugupidamisavaldust üksikvanematele.

Jälgi meid Facebookis

 

ekka akrediteeritud