Tartu Kõrgem Kunstikool / Väljapanek "Lahtiste uste päev"
Galeriis Noorus
märts 2016

Foto Silver Marge

Galerii Noorus sisevaade

Tartu Kõrgem Kunstikool / Väljapanek "Lahtiste uste päev"
Galeriis Noorus
märts 2016

Foto Silver Marge

Galerii Noorus

Tartu Kõrgem Kunstikool / Väljapanek "Lahtiste uste päev"
Galeriis Noorus
märts 2016

Foto Silver Marge

Maalingute osakond

Tartu Kõrgem Kunstikool / Väljapanek "Lahtiste uste päev"
Galeriis Noorus
märts 2016

Foto Silver Marge

Nahadisaini osakond

Tartu Kõrgem Kunstikool / Väljapanek "Lahtiste uste päev"
Galeriis Noorus
märts 2016

Foto Silver Marge

Fotograafia osakond

Tartu Kõrgem Kunstikool / Väljapanek "Lahtiste uste päev"
Galeriis Noorus
märts 2016

Foto Silver Marge

Tekstiiliosakond

Tartu Kõrgem Kunstikool / Väljapanek "Lahtiste uste päev"
Galeriis Noorus
märts 2016

Skulptuuriosakond

Tartu Kõrgem Kunstikool / Väljapanek "Lahtiste uste päev"
Galeriis Noorus
märts 2016

Mööbliosakond

Tartu Kõrgem Kunstikool / Väljapanek "Lahtiste uste päev"
Galeriis Noorus
märts 2016

Meedia- ja reklaamikunsti osakond

Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakonna õppejõud Kadi Pajupuu kirjutab Tallinna Kunstihoones avatud olevast näitusest SADA, millel osalevad ka TKK vilistlased ja õppejõud.

Osalevad õppejõud: Aet Ollisaar, Kadi Pajupuu, Eva Jakovits, Keret Altpere ning vilistlased Triinu Pungits, Epp Mardi, Maire Rebina, Eva Mustonen. Näituse kuraatortoimkonnas on Eesti Tekstiilikunstnike Liidu juhatuse liikmena Tartu Kõrgema Kunstikooli tekstiiliosakonna juhataja professor Aet Ollisaar ning näituse graafilise kujunduse autor on õppejõud Kadi Pajupuu.

Arvustus: näitus "Sada" Tallinna Kunstihoones. Paarid
Kadi Pajupuu
5.02.2015

Tekstiilikunstnik Kadi Pajupuu vahendas oma blogis ja ka kultuuriportaali lugejatega mõtteid ja emotsioone praegu Tallinna Kunstihoones lahtioleva näituse "Sada" osas. Ühtaegu on ta ka näituse graafilise disaini autor.

Tallinna Kunstihoone fassaadil on tavaliselt Juhan Raudsepa skulptuurid "Töö" ja "Ilu" (1935). Kuna fassaadi remondi tõttu on kered pagendatud, sain oma aknainstallatsioonis küsida: Kus on töö? ja Kus on ilu?

Need küsimused saavad Kunstihoones eksponeeritud tekstiilikunstiteostega küllaga vastatud: Siin, siin! Hõiguvad nii Oskar Kallise, Ellen Hanseni, Leesi Ermi ja teiste korüfeede tööd. Aga mis oleks tänapäeval see mõistepaar, mis kunstiga seostub. Kas kus on Mõte ja Lugu? või Probleem ja Kius? või Isiklik ja Avalik?

Tea Tammelaane kujunduses saavad eri ajastutest pärit tekstiilitöödest naabrid, kelle omavahelisest suhtest võib välja lugeda nii mõndagi. Alustuseks on kõrvuti Ellen Hanseni nukuvaibaga Ene Parsi triibukoodid – kui rahvakunst jõuab meieni suveniiride ja rahvarõivaraamatute seelikutriiburibade kaudu, siis on see tuttav ja äratuntav.

Aga kui selle ees põrandal on Signe Kivi "RUSH 2" – suurendatud lennupagasilipik, siis läheb mõte kohe maailma laialijooksnud eestlastele. Lõbus seos tekib ka teadmisest, et Signel oli mõned aastad tagasi "Võimuvaip" ja nüüd siis porivaip" (´"RUSH 1" oli disain AS Lindströmile). Võim ja pori kuuluvad kokku nagu meri ja tuul.

Suures saalis läheb külastaja läbi metsa: vasakul on "Struktuur" (Ilme-Anu Neemre puu) ja paremal "Tekst" (Elna Kaasiku Luulelemmikud). Nii tekstiridade loogika kui ka kõiksugused looduslikud struktuurid on tekstiilikunstnikke ikka inspireerinud, kahju, et näitusele sedaliiki ruumilisi ja installatiivseid töid nii vähe mahtus.

Valdav osa meie tekstiilikunstist on selle näituse põhjal värviline, tasapindne ja nelinurkne. Selle viite kaja on ka näituseplakatil, kus kasutasin Eva Jakovitsi tööd. Eva loodud geniaalsed ihud koosnevad tillukestest värvilistest nõelutud paikadest ja Tea tahtel on üks Eva töö nüüd kõrvuti Elgi Reemetsa Aino Tammega. Väga vahva paar. Siivsalt dekoratiivne ja väljakutsuvalt, impressionismi-viiteliselt paigatult ja julgelt eristuv töö kõrvuti.

Väga õnnestunud dialoogi peavad maha ka Kaire Tali ja Mari Adamson. Viimase tööd on mind enamasti külmaks jätnud (võib-olla "Sinine muna" välja arvatud, aga seda siin pole), kuid nüüd saavad "Teed" kõrvuti Kaire tulnukatelegi mõistetava igavikulise ekslemisega hoopis teise tähenduse.

Rammusate vaipade riigis jäävad ellu ainult kõige vapramad kangad. Tiina Puhkan tunneb ja armastab võsa sama intensiivselt ja sügavalt kui Valdur Mikita. Sinna jääks.

Aet Ollisaare alasti lõimed ("Ilmaütlev" ja "Kaasaütlev") on kõrvuti vanaema Ellen Hanseni Helisemise-kumisemisega. Lapselapse töös on minu kõrvale arusaadavam rütm ja resonants. Maasike Maasiku maastikus on igatsuse ja püüdmatuse ülevust rohkem kui kõrvalolevas Leesi Ermi sinilinnus. Eva Mustoneni pisikeses valges töös on ohvri ja rituaalitaju enam kui Katrin Pere monumentaalsetes nõelapistetes.

Tarmo Mäesalu hullumeelselt suur silmuskudum hüüab keset suurt saali: tööilu! Nii, et vaataja nõtkub käsitöö väe all. Näitusel lahkujat piidleb Kaja Toomingu teose lapsesilm läbi rebenenud kanga ja garderoobis on Keret Altpere kogunud ühes Prantsusmaa kogukonnas tekstiilseid mälestusnööpe. Tekstiil eraldab ja ühendab.

Käisin kuulamas, kuidas Peeter Kuutma tegi reedest näituse ringkäiku: kõige rohkem puudutas tema lugu, et Adamson-Ericu vapilõvidega seinakate Kadrioru lossi oli ühes teises ajas lõigutud põrandakaltsudeks. Kujundid võivad saada saatuslikuks...

Toimetas
Mari Kartau

kultuur.err.ee: Arvustus: näitus "Sada" Tallinna Kunstihoones. Paarid

Jälgi meid Facebookis

 

ekka akrediteeritud