Ülo Sooster

ÜLO SOOSTER

1924 - 1970

 

Legend, nagu öeldud.

 

Soosteri mitmed joonistused ja maalid ilmestavad eesti kunstimaastikku seninähtamatute pööretega. Tänu temale võime sürrealismi alguseks Eestis lugeda 1950. aastate algust, sest laagris sündisid esimesed sürrealistlikele kujunditele rajatud erootilised kompositsioonid. Tänu Soosterile on nüüd meie kunstis kajastatud vangilaagrite temaatika. Soosteri dialoog Picassoga 1950ndate teisel poolel on üks põnevamaid, mida eesti kunstis võib leida. Sajad ja sajad joonistused süvendavad vormiotsingute ja abstraktsionismi peatükki eesti kunstis. Sooster on esimene mehe ja naise teema järjekindel uurija ning kajastaja eesti kunstis. Sooster on Magritte`i ja Ernsti pärandi tutvustaja, saades nendelt tõukeid oma pildimaailma konstrueerimiseks. Soosteri loomismeetod on hinnaline teeviit kontseptualistliku kunstisuuna kujunemisele Moskva kunstimaailmas. (Eha Komissarov)

 

Ülo Sooster ja Eduard Wiiralt - väga kõrgelt hinnatud meistrid. Tartu koolkonna kvintessents. Nende olnud ja olemata tegemisi ja ütlemisi on Tartu kunstiringkondades viimase ajani ümber jutustatud. Kõrvutamine tuleneb nende mõlema kunstistuudiumist, küll eri aegadel, Tartus Pallase koolis (pärimus liigub kummalise visadusega ühest põlvkonnast teise), aga ka saatuste teatavast analoogiast: kunstnikena realiseerusid nad väljaspool Eestit. Wiiralt oli oma Pariisi valikus vaba, Sooster Moskva valikus mitte.

Sooster, Hiiumaal sündinud mees, igatses elukohta mere ääres. Võib-olla oleks sobinud Tallinn või selle ümbrus, kuid mitte Tartu. Kui ta 1956 laagrist koju tagasi tuli, siis selgus, et muutunud kunstisituatsioonis tema jaoks siin kohta ei ole - ei eluks ega tööks. Samas oli 50ndate lõpp Moskvas sula aeg. Tundus, et elu ja kunst saavad vabaks. Sooster koos perekonnaga läks ära Moskvasse. On öeldud, et Soosteri või Wiiralti suurusjärgu kunstnikel ei ole Eestis piisavalt ruumi.

 

Tark kunstipoliitika kutsub ettevaatlikkusele, aitab säästa keskmist tervikut, kuid pole alati kõige sobivam eranditele. Võib-olla tulebki meil tõdeda Soosteri näitel julma tõsiasja, et väikese rahva suured pojad saavad suureks vaid väljaspool oma rahvast, maad ja kultuuri.Võib-olla oli Moskva Ülo Soosteri jaoks õigeim, kui isegi mitte ainuvõimalik variant. (Reet Varblane)

 

Nn. kuldsete kuuekümnendate ajaks oli Tartu-Tallinna kunstisuhe välja kujunenud Tallinna kasuks. Ülo Soosteril, kes loomingulisi inimesi magnetina ligi tõmbas, oli sõpru ja austajaid nii siin kui seal. Tartu sõpruskond (Saarts, Vallimäe-Mark, Jõgever, Janov, Kärner) sai alguse juba õpingute ajal ja kestis läbi laagriaastate (kirjavahetused, pakid). Soosteri isikliku mõju piirkond haaras nii Moskva kui Eesti kunstnikke, nii omaealisi (Malin, Maran, Põldroos) kui kunstiüliõpilasi (ANK`64). Ta kuulus Moskva underground-kunsti tipptegijate hulka. Määrav oli linna kunstimetropoli seisund: info liikumise maht ei olnud ega ole ka praegu suuruselt võrreldav ühegi teise nõukogude või vene kunstilinnaga. Tartu aga jätkas Pariisi maalikooli 1930. aastate traditsiooni, pakkudes rahu ja suhtelist turvalisust, maksimaalselt välja arendatud värviestetismi. Dada kunstitegemisse ei puutunud, futurism oli läbi Vabbe tulnud. Hea maitse ja sisemine tsensuur tegid oma töö. Algas stagneerumine. Taolises situatsioonis osutusid Soosteri külastused ja vastukülastused päästvateks, elu ja loomingut ergutavateks.

 

Sürrealismi teema juurde tagasi tulles.

Aja ja ruumi, aga ka aegruumi üle mõtlemine oli Soosterile läbivalt omane. Ta tajus teravalt aja asünkroonsust euroopa kultuuri suhtes juba Eesti esimese vabariigi ajal. Ta arvas, et tema aja diskontinuiteet oli umbes 30 aastat. See polnud mitte ainult vangilaagris ja sõjas olemise aeg. Siit tulenes elamise tempo ja soov kiiresti läbi kombata kogu viimase kolmekümne aasta kunsti areng: kubismi ja ekspressionismi vormiformatsiooni põhimõtete muutumine; Picasso ja Braque`i, deChirico ja Morandi ruumikäsitluslikud uuendused; Mondriani ja Pollocki abstraheerimise meetodid, Klee ja Miró poeetika.

 

Eneseleidmiseks osutus vajalikuks kunstistrateegiate sünnid enda peal läbi proovida.

Alustanud küll Tartu maalikoolkonnast ja prantsuse impressionismist, jõudis Sooster sürrealismi ja abstraktsionismi, kusjuures 60ndatel žanride piirid hajusid. Soosteri lemmikmotiivid kadakad, kalad, munad on mitmeti vaadeldavad. Sürrealistlikus esteetikas põimub reaalne salapärase ja nägemuslikuga. Kadakate, samuti rannamotiivide kordumine on nagu korduv unenägu, unelm - koduigatsus, valu. Valuastel on Soosteri loomingus arvestatav suurus. Omapärane reljeefne värvifaktuur annab ka struktuuri, lisades seega veel ühe mõõtme. Muna kuulub sürrealistide klassikaliste kujundite hulka. See on salapärasuse sümboleid - ei või ju teada, mis või kes munast iga hetk välja võib kooruda. Muna võib olla hiigelsuur, aga meie väikesed. Sürrealistid eelistasid üldjuhul loomulikult midagi fantastilist, koletuslikku.

 

Soosteri sagedamini esitatavate sürrealistlike tööde näiteid:

Silm munas 1962 õli

Abstraktsioon 1963 õli

Vana Tallinn 1964 õli

Huuled 1964 õli

Valge muna 1968-1970 õ.

 

Eluloolisi märkmeid:

 

Sündinud 17. okt 1924 Hiiumaal Käina vallas Ühtsi külas taluniku perekonnas.

Surnud 25. okt 1970 Moskvas.

 

1936 lõpetas Ühtsi algkooli

1936-1939 Kärdla progümnaasium

1939-1940 Tallinna prantsuse lütseum

1940 suundus Tartusse

1943-1944 kõrgemad kujutava kunsti kursused

1945-1949 Tartu Riiklik Kunstiinstituut

1949-1956 Karaganda vangilaager

1957-1970 vabakunstnik Moskvas

Litsenseeritud: Creative Commons Attribution Non-commercial No Derivatives 3.0 License

Leili Parhomenko - Tartu Kõrgem Kunstikool